ÜLITUNDLIKKUS TAPAB

Sama aegselt, kui jagan teiega oma elu läbi ekraani, leian end isegi peast kinni võtmas ja mõtlemas: kas tõesti kunagi ammu, ammu juhtusid minuga need olukorrad? Kas tõesti rändasin kunagi oma suurte prügikottidega teise linna, kas tõesti pidin turvatunde jaoks noa oma voodi juures öösiti hoidma, kas tõesti töötasin ja elasin lillkapsaistanduses, et maksta ma autokool ära, kas tõesti olin Eestis kunagi tagaotsitavaks kuulutatud, kas tõesti mina olin see isik?

Ja ilmselgelt olen ma ise ka enda käest küsinud: “kuidas suudan alati kõik nii keeruliseks elada?” Isegi mu parim sõbranna viimati ütles “kui palju võib ühele inimesele kanda anda?”

Muidugi palju on veel rääkida, et te mu tunnetega saaksite kaasa tulla aga emotsioonid lendavad meenutamiste ajal kiiremini kui jõuan kirja panna. Tegelikult soovin igapäev, et mu elu oleks rahu, kodu oleks armastus ja tugevus perekond.

Tuleb tunnistada, et aeg on teinud minust uue inimese. Sellist elu elades ei saagi muutumata jääda. Valikuks jääb see, kelleks ma muutun. Kas lasen raskustel viia end depressiooni, loon enda peas negatiivse maailma ja muutun ebaõiglaseks teiste ja iseenda suhtes lihtsalt seetõttu, et minevik on olnud raske?

Ei. Kallid inimesed, ei.

See ei tähenda, et healing oleks kerge olnud. Olen karjunud valust hinge seest aga valinud ikka elada armastuses. Tahtnud vihata kõike ja kõiki, aga ma ei suuda. Minus pole seda. See eest peaksin end rohkem kaitsma, et süda kes ei suuda kunagi vihata oleks alati täis armastust, et ta ei kustuks liigsete tunnete all.

Jah, olen olnud varasemas nooruses elamise suhtes kontrollimatu, hoolimatu homse pärast, hulljulge oma vempudelt, kartmatu kaotuse ees ning ilma igasuguse reaalsustajuta. See oli mu olemus tollel ajal-kas see oli põhjus miks kõik keeruline oli või just kaitserüü mille abil kõigega kuidagigi hakkama saada?

AGA nüüd on kõik teisiti, sest ma pole valinud sulgumise.

Emaks saamine on asetanud mind rolli, kus soovin olla oma lastele kogu universumi kindlus, tarkus ja armastus. Koos sellega olen kasvatanud endas ääretult ettevaatliku, teadlikku naise, elu ja maailma vastu. Tunnen, et minus on kuhjaga armastust, mida soovin iga hingega jagada, läbi oma aususe ja siiruse. Aastatega on intuitsioon tugevnenud sedavõrd, et see on juhatanud mind elama vaiksesse, pisikesse paika, armastama omaette olemist ning avama minus õrna energeetilisuse.

Õppides tundma oma sisemisi spirituaalseid võimeid, taimi (omades aiamaad), kuulama sisehäält, mille läbi valida OMA saatus, et mitte enam teelt kõrvale kalduda. See ei tee mind veatuks aga see aitab neid märgata.

Ärge arvake, et see raju pool minust on kadunud – see on alati minuga. Crazy one 😄 Ma lihtsalt valin, millal, kus ja kellega sel esile luban tulla, et see ei kahjustaks mind ja teisi. Vanemaks saamisega käib kaasas oskus ennast kontrollida ja vastavalt keskkonnale häälestada. Aga ma ei saa muutuda, kellekski kelleks ma pole sündinud. Seega minu temperamentsus elab minuga koos igavesti.

Ekstravert ja introvert üheskoos… no on alles komplekt, või mis? 😄

Ja just sellest introvertsest poolest me täna räägimegi – elust minu sees.

Sisemaailm on peen matemaatiline lõputute vastuste otsimiste joru, kus sa oled igapäevaselt diskussioonis iseendaga. Ehk su ajutöö ja südame tunnetamine on pidevas kaalukausis, kuid selleks et neid tasakaalus hoida, tuleb elada endale sobivas keskkonnas. (Elukoht, inimesed, töökoht, suhted jne). Nii säästad OMA elu elamist. (räägib inimene kes strugglib siiani eksole :D)

Kogu selle virr-varri sees mängis väga palju rolli ka, mis perekonnast ma tulin, iga asi toetus järgmisele eluetapile. Kõik on omavahel seotud, alati.

Selleks, et luua teile selgem pilt ülitundlikkusest, rändame korraks tagasi lapsepõlve ja avame teile huvitavad faktid.

Nüüd tuleb pomm uudis-ma olen terve elu kasvanud spirituaalses perekonnas. Minu kodus on alati ja igavesti olnud/on usk millessegi kõrgemasse. Meie peres tervisemuresid lahendati “teisel” viisil aga oli ka juhtumeid kus ilmselgelt arstvisiit oli hädavajalik. Ehk tavameditsiin ja alternatiivmeditsiin olid alati käsikäes.

Mina ei ole usule nime pannud, sest see hõlmab väga suurt spkerit ja lihtsalt inimesena, füüsilises maailmas ei ole me mitte keegi, et hinnanguid anda või nimesid panna. Meile antakse võimalus osa saada millestki enamast ja seda kasutada heade kavatsustega enese või teiste jaoks aga see pole kunagi meie. Ehk igast kivid, palved, unenägude süvamaailm, rännakud, puhastamised, ravitsemised jne on mu elu alates teisest eluaastast ja on tänaseni.

Tõenäoliselt on kogu see spirituaalne elu ühtaegu võimendanud minu ülitundlikkust, kuid samal ajal aidanud mul ennast paremini mõista – isegi siis, kui elu on olnud paras karussell. Proovi nii ellu jääda. 😄

Lapsena mäletan, kuidas ma alati tundsin rohkem, kui silmadele paistis ja tajusin rohkem kui näidati. Tajumine ja tundmine olid lapsepõlves meeletuks nuhtluseks, sest need segasid mul inimestega läbisaamast. Ma ei suutnud sõbrustada, kui tajusin negatiivsed energiaid, ei suutnud kõneleda, sest tajusin minule suunatud pinget ootustest. See kõik segas mind.

Sõnad enesele 👇

“Lihtsalt ela, ära kao oma sisemusse ja piina ennast nähtamatuga, mida võibolla ei ole isegi olemas.”

Aga ikka ja jälle leidsin end seltskondadest, kus tajusin peaaegu juba inimeste mõtteid. Ükskord mulle isegi seltskonnas öeldi, et:“sa oled ju täitsa sensitiiv” 😀 Nii ma nüüd ennast ei kirjeldaks.

Aga kuidas, siis minu tänast elu ülitundlikkus mõjutab?

Kokkuvõtvalt: ma armastan lämmatavalt, kui sa oskad mind lugeda. Ja ma ei suuda seda peita.

Armastamine ei tähenda minu jaoks ainult mehe ja naise vahelist sidet. Ma armastan Silviat lämmatavalt – oma parimat sõbrannat. Oma lapsi. Võõraid, kelle energia haarab mu teadvuse. Puude lõhna. Oma trenni. Päikest. Kõike, mis mind justkui kallistab. Asju, mis panevad mind naerma.

Ma armastan soolast merevett. Inese lauluhäält. Oma autot, sest ta sõidab. Oma naabreid, sest nad aitavad hädas. Oma unistusi. Üksi tantsimist. Kuuma liiva tunnet varvaste vahel. Ja inimesi, kes küsivad: „Kuidas sul läheb?“

Ülitundlikkus tapab, sest sa tunned kõike liiga palju.

Ja liiga palju kõike pole kunagi hea :)