SOOME AHISTAJAD

Terekest sulle! Jutustan sulle ühe põneva lookese ajast, mil elasin Soomes. 😉

Mul on Soome perioodist väga palju lugusid, kuid jagan neid samm-sammult — muidu läheks lugemine liiga pikaks. 😄

Kolisin Soome 18-aastasena. Tol ajal oli mul juba eestlasest poiss-sõber seal ees ootamas, kes käis mind aeg-ajalt ka Eestis külastamas. Kui oled mu varasemaid postitusi lugenud, siis tead, et põgenesin Lääne-Virumaa üsna depressiivsest keskkonnast, otsides uut hingamist. Selle otsuse käigus jätsin pooleli ka keskkooli lõpetamise.

Õpetajad küll palusid, et teeksin viimase aasta lõpuni, kuid minu eesmärk polnud lihtsalt "läbi saada", vaid päriselt saavutada eksamitel tulemused, mis vastaksid mu potentsiaalile. Tol hetkel ma aga tundsin, et ma ei suudaks neid tulemusi anda. Et vältida võimalust, et ma ei pääse edasi õppima, otsustasin lõpetamisest loobuda. (Kooliga seotud postitus tuleb ka tulevikus!)

NII SAIGI EESTIS SOOME.

Võtsin oma kohvri ja kolisin Soome peika juurde. Tore poiss oli, aga mina nii tore ei olnud… äutsh! Mõned kuud pärast kolimist plahvatas pomm: Liiserin oli silma peale pannud peika parimale sõbrale. Jep — ma polnud truu.

Mulle hakkas tol ajal meeldima üks teine tore poiss ja see meeldimine lõpetas mu suhte üsna kiiresti. Kuidas see välja tuli? Loomulikult lahti lukustatud telefoni kaudu. Ups.

Välja kolida ma aga kohe ei saanud — olin Soomes olnud alles mõne kuu, mul polnud tööd ega aimugi, kust endale elukohta otsida. Ja siinkohal lisan, et tegu oli tõesti ainult meeldimisega. Olin tol ajal veel nii puutumata ja naiivne, et piisaski meeldimisest, et kõhus liblikad tantsima hakkaksid.

Lisaks olin nii nahhaalne, et ei üritanudki suhet päästa, vaid huvitusingi uuest meeshingest. Kindlasti tunnistan ausalt oma häbematut käitumist. Peale lahkuminekut suhtlesin lausa mõlemaga: endisest peikast saanud soome-eestlasega, kes aitas mul elukohta leida ja uus silmarõõm täitis mu vaba aja.

Olin ikka paras bitch…

Mu esimene päris oma elukoht oli… oot, las ma meenutan. Herrtoniemis! Üksi korterit üürida oli täielik võimatus, sest hinnad algasid 1000+ eurost ja sellele lisandusid veel kommunaalid. Nagu me kõik teame, on Soomes väga levinud kommuunielu — ja nii ka minu puhul.

Minu “koduks” sai naise poolt maha jäetud, depressiivse ja haletseva kahe lapse isa korterist üks tuba ja lisaks veel väiksem lisaruum. Eraldi sissepääs, oma lukud, võtmed — kõik jutud. Tuba oli kena , kuid mis nii ei olnud kena, oli see et pidin kannata iga jumala päev selle haletseva mehe ima, kuidas ta naine ta maha jättis. Kui ma ei eksi, siis ta ka pettis oma naist. Milline iroonia.

Proovides rahus hommikust süüa (kööki me jagasime), tuli ta jälle oma tagatoast välja ja otsis minult tuge ja lohutust oma raske saatuse üle. (Tuletan meelde ma olin tollel ajal värskelt 18 saanud) See oli lõpuks rõve, tegemist oli täismehega kes emotsionaalselt tükkis mu privaatsfääri.. Vot sellel hetkel mul mune polnud, et tal paluda lõpetada, minu ööbimiskoha olemasolu oli liiga oluline. Pidin tema ahistavaid vestluseid kannatama, Siis selgus ka see, et mees andis endale täieliku loa “külastada” minu tuba. Sain sellest aru ühel õhtul koju tulles, kui mu uks polnud lukus. Ja see ei juhtunud ainult korra. Halloo — mina ei tule sinu magamistuppa, miks peaksid sina minu privaatsust rikkuma? Mine tea, mida ta mu asjadega tegi, nuusutas või otsis. Kõik see muutus minu jaoks õõvastavaks ja ebaturvaliseks. Ja ometi — ma ei kolinud välja ega julgenud enda eest seista. Olin alles noor ja oskamatu selliste olukordadega hakkama saada.

Aga rahu — ma tegin midagi veel hullemat (tema jaoks), nii et välja kolimine tuli iseenesest mu juurde. :D

Ühel õhtul kus ta lausa mu toauksel läbi sõnade lähenemiskaitseid tegi ehk siis uuris kas mul on keegi., tundsin ma tõsiselt AHISTATUNA. Ja minu sammud olid järgmised- magama minnes võtsin oma kohvrist oma taskunoa, mida kunagi matkamistel metsas kasutasin (mulle meeldis Eesti elades tihti kott moona täis panna ja metsa päevaks kaduda) ja panin selle oma magamise juurde. Mu paranoiad hakkasid tööle: mis siis saab, kui ta öösel tuleb ka “lohutust otsima”? Tal olid ju minu toavõtmed. Muidugi oli see nuga rohkem turvatunde jaoks — mitte et ma oleks päriselt suutnud või isegi osanud end sellise täismehe eest kaitsta. Füüsiliselt oli see nagunii võimatu.

Tuba mis oli mu koduks oli muutunud ohtlikuks.

Järgmisel päeval oli ta minu tuba taaskülastades taskunuga märganud ja sai aru, et vaikne tüdruk on arusaanud tema lähenemiskatsetest ja aeg on otsi kokku tõmbama hakata. Ta tõstatas teema, et kus ma selle noa sain ja miks see mul üldse on (tegemist oli suuremat sorti taskunoaga). Mul polnud probleemi vastata aga temal oli probleem et ma polnud nõus sellest loobuma. Keeldudest noast loobumast üritas ta seda survestavalt edasi ajada, nagu tal oleks õigus otsustada, mida ma oma toas hoida tohin ja mida mitte. See oli tema viimane katse kontrolli tagasi võtta. Et asi hullemaks ei läheks oli aeg lahkuda. Vaesed uued tüdrukud, kes peale mind sinna läksid, jah ta võib-olla ei teegi füüsiliselt midagi, aga vaimne töötlemine, pidev piiride kompamine on samuti meeletult häiriv. Ma ei kujuta ettegi kui oleksin seal elanud edasi, minu vaikimine oleks pärast talle mõista andnud, et mulle meeldib see kõik mida ta teeb ja lõpuks vaimsest terrorist saab füüsiline.

Vot olin selline, oleks pidanud esimesel korral häält tegema ja lahkuma.

AGA SEE EI JÄÄNUD VIIMASEKS AHISTAMISE JUHTUMIKS

Järgmiseks ma kolisin Leppavaara (Selleks ajaks olid kõik poisid selja taha jäetud, uus leht pööratud), ma lootsin siiralt, et uus elukoht tähendab ka uut, rahulikumat algust. Mind ootas uues elupaigas kaks kolmekümnendates meest ja pool vaimselt haige mutike. Nimelt esimesel päeval kui sain sissekolitud, tehti mulle kena “welcome party” moodi pitsi kummutamine. Mille käigus oli meestel juba plaan mind purju joota ja vaadata millisesse voodisse meie kommuunielu meid viib. MA POLNUD SELLEL AJAL EALESKI VEEL PITSE JOONUDKI. Seega minu klõmm nägi välja pigem nagu keeleotsaga lipsamine.

Sellega nende üritused lõppesid ja ma sain põgeneda oma tuppa. Polnud palju vaja kui ma jälle tundsin end ebamugavalt. Ega seal polnud suurt midagi teha ka, toa eest olin juba maksnud kahekordselt (üür ja ettemakse), seega tuli hakkama saada.

Kujutage ette, mehed elasid suures elutoas, neid eraldas ainult suur kapp/riiul-null privaatsust neil. Üks oli muusikaarmastaja, pinistas kitarri ja teine lihtsalt korralik kalevipojast kiimakott. Õnneks üleüldiselt ma nendega kokku ei puutunud, sest ma püüdsin koju jõuda nii, et kedagi ei näeks.Minu tuba asus välisukse juurest paar sammu, mis andis hea võimaluse ruttu kaduda nende silmapiirilt. Dušširuum asetses ka minu toa kõrval, mis kergendas sinna minemiat. Alati valisin pesema minemiseks enne nende koju saabumise, see tagas mu turvalisuse.

Olukord muutus taaskordselt häirivaks tolles ajavahemikkus, kui mutike Eestit külastama läks ja see kiimakotist mees otsustas tema MAGAMISTOA selleks ajaks hõivata. Varasematest vestlustest oli mehele meelde jäänud, et mulle meeldis jalgpall ja nii ta seda enda jaoks ära kasutaski.

Ühel õhtul, kui juba oma ruumides olime ja minagi oma ahistava tunde küüsis püüdsin meestele näidata, et olen magama jäänud, vihises UKSE ALT SISSE väike paberilipik. Omgash see oli mitte ainult NAGU halb unenägu vaid reaalselt minu elukogematust ja tüdrukulikust püüti igal hinnal saada ära kasutada. Voltisin siis lipiku lahti ja järgmised sõnad mida suutsin kokku veerida olid : TULE VAATAME KOOS JALGPALLI. OOTAN SIND!

Kas sa saad aru, kuidas mu faking keha kokku kukkus? Olles ALLES leidnud uue koha, alles leidnud töökoha ja täiesti üksi pidin suutma end selliste värdjate eest kaitsta. Millega või mismoodi?! Ma oleks tahtnud end lukustada keldrisse kõige kaugemasse konkusse, et lõppeks kordki need õõvastavad lähenemiskatsed. Aga ma pidin sellest tundest läbi suruma, lihtsalt neile mitte silmade ette jääma ja palvetama, et keegi uksest sisse ei tuleks.

Mitte kordagi nende juhtumite ajal ei andnud ma neile meestele põhjust mulle ligi ajada. Viga oli kindlasti see, et oma elukoha nimel otsustasin vaikida ja lasin endal kannatada.

ÕNNEKS keegi ei teinud mulle füüsiliselt kahju. TÄNU TAEVALE! Ma ei tea, mis minust siis saanud oleks. Tõenäoliselt ei suudakski ma seda postitust praegu kirjutada, sest kogeksin kõike uuesti läbi.

Ja muideks, see Soome poiss-sõber, kellega ma inetult käitusin… oleme ära leppinud. Umbes viis aastat tagasi võtsin temaga ühendust ja vabandasin mitu korda. Minu teo pärast võisin tema usalduse naistesse lõhkuda ja tundsin, et pean oma kahetsust väljendama. Sama ajal, kui petsin ja põhjustasin valu, pidin ma ka tunnistama oma vigu ja näitama, et on naisi, kes on võimelised õppima, tunnistama ja muutuma.