MINA POLITSEIKAUBIKUS?
Kusjuures see pilt on tehtud täpselt samal päeval, kui toimus pidu😅
Hello!
Teeme kiire rännaku tagasi ühte kõige meeldejäävamasse teismeea pinnapeole – aastasse 2014. Kus ühel hetkel löödi uks lahti ja sisse marssisid sinistes skafandrites mehed. Põgenemine oli lootusetu – vormimehed olid maja kinni parkinud kolme politseiauto ja kahe politseikaubikuga. Ai-ai-ai! 😄
Tol ajal meeldis mulle liigagi tihedalt erinevaid koosviibimisi korraldada (pidude mõistes, muidugi). Siiani on alles vanad Messengeri grupid, nimedega näiteks "SUMMERPARTY 1. AUGUST", "PEO OSALEJAD" ja minu lemmik – "ANDJA, TIIT JA TUUT EI LÕHU" 😄
Üldiselt lõppes kõik alati uue peoideega, pohmelli millegi pärast kellegil ei olnud ja nii Liiserin viskaski uued kuupäevad uuesti letti. Tõenäoliselt mängis ka suurt rolli meie mega äge seltskond, rääkides just põhiseltskonnast. Nimesid (Teie) kahjuks ei avalikusta aga soberitega oli alati fun, muusika täitis ruume, alkohol aga murtuid südameid, lõbu ja naer liitis inimesi ning muidugi peokeskmeks oli iga kord omaette draama, mis sai kena tähelepanu aga no ega see meid takistanud järgmisel peol ühiseid kokse tegemast. :D
Põhituumikule lisandus aeg-ajalt uusi nägusid, aga enamasti tegime private party’sid – me ei janunenud võõraste külaliste järele. Aga just see konkreetne majapidu, millest rääkima hakkan, lõppes sellega, et pidulisi korjati Rakvere vahelt politseikaubikutesse... ja see mälestus on siiani kõigil meist eredalt meeles. 😄
Alustame sellest, et Liiserinil oli Rakveres üks mega tore sõber, kes elas enamiku ajast oma suures vanemate majas üksi. Kahekorruseline, suurte tubadega maja — siseõue, garaaži ja vist oli isegi rõdu teisel korrusel (kuigi seda ma enam nii hästi ei mäleta 😄). Tihti käisin tal pärast gümnaasiumit külas sest koju polnud kiiret ja kuskil mujal polnud mu kohalolu vajalik. Tema juures olemine oli minu jaoks nagu safe zone. Tuletan meelde, et tol ajal oli kodune elu üsna keeruline ja ka kool oli muutunu depressiivseks matusepaigaks.
Kaua aega ei läinud, kui Liiserin oli oma sõbra pehmeks rääkinud — hiilgava ideega tuua kõik sõbrad kokku ja teha üks üüber äge majapidu! 😄 Tol peo õhtul ei tundunud miski nii, et asi võiks käest minna. Pole ju kunagi varem läinud — alati kõik kontrolli all olnud! Snäkid olid väljas, vajadusel toodi juurdegi, natuke kangemat ootas sügavkülmas... ja nii võiski pidu alata! 🎉
Rahvas hakkas vaikselt sisse voorima, muusika jõnksus nurgas, esimesed joogid näpuvahel ja meie peesitasime terrassil (suveaeg ju!), maja taga. Mängud ja naljad olid oi kui lahedad, kuni kella seitsmest õhtul oli saanud üksteist… ja esimesed potikallistajad hõivasid tualettruumi. Vetsu oli tekkinud lausa turgutusmeeskond, kes elas kannatajatele kaasa: “Oksenda, oksenda, kohe hakkab parem!” 😂 Täiesti ajuvaba, aga toimis — pärast vetsutiiru oli kõigil suuremgi hoog sees. Natuke huumorit ka: meie armas majaomanik oli see, kes pidi kõike suure hurraga kontrolli all hoidma (tema maja ju!), aga mees oli juba enne kella kümmet kadunud. Vend otsustas, et tema õhtu on lõppenud, tegelane magas. Ideaalne — kass läinud, hiirtel pidu! 😎
Melu aina kasvas, inimesed muutusid järjest lärmakamaks, lõbu hakkas üle piiri minema ja muusika tagus juba nii, et aknad värisesid. Ühel hetkel karjus Liiserin:
“TAVAI, AJAME MU JUUKSED MAHA!” 😂 Ja nii oligi! Masin käima, sõbrants kamandas: “Istu, lõug vastu rinda!” ja juuksed olid lännu. Geniaalne! Rahvas sai kinnitust, et noh... sego mis sego, aga elati täiega kaasa nagu kaitseväes.(Tegelikult lasin ainult kukla kiilaks, eksole 😅).
Hetk hiljem keegi karjus täiest kõrist: “MENDIIIIIID!!!”
Oi sa sitikas, mis siis lahti läks! 😱 Sekundiga rahvas tõmbas paanikast kaineks ja elukiirusel otsiti suunda peidukatesse sest väliuksest said politseidele ainult sülle joosta :D
Maja värises jalge all, keegi kriiskas: “Pange muusika kinni!”
Mina aga ässitasin hoogu juurde: “Tulevad, tulevad, tulevad — jookse, kurat, nüüd!” 🤣
Ise samal ajal naerukrampides teisi vaadates.
Küll joosti kappidesse peitu, pööninguust kangutati lahti, roniti aias olevate puude otsa ja sukelduti põõsastesse. Mäletan nii selgelt ühte venda magamistoas paanitsemas.😂 Vend ei mahtunud kapi vahele ära, pressis end kogu jõust ja kui politsei häält kuulis, sai aru et aeg otsas ja viskas paanikas olles lihtsalt end pikali maha voodi kõrvale. Mul oli kõht naermisest nii kuradi valus, et see emotsioon kandus ametnikesse edasi.
Ei tea miks, aga paanika minuni ei jõudnud, pigem olin lihtsalt kergelt joogine. Jalutasin mööda maja ringi koos paari sõbrannaga, kes kühveldasid Nutellat näost sisse. Küsisin: “Mida te õgite?” ja nemad naerdes vastu “See aitab joovet maha!” 🤣
Ja nii ma siis võtsingi vastutuse umbes 30 inimese eest, kellest kolm jäid majja, ülejäänud haihtusid. Uksel tervitasin viisakalt sinistes skafandrites mehi, vabandasin ette ja taha. Sain aru, et põhiprobleem oli liiga vali muusika. Rahulikult seletasin: “Pole probleemi, muusika kinni, pidu läbi, kõik juba laiali.” Juba tundus, et olen need tursked korraloojad ära rääkinud , et ei hakata kedagi kaasa võtma ega trahve tegema. Mõtlesin endamisi: mu suuvooder on ikka uskumatult osav, kui tahta! 😎
AGA SIIS, kurat küll… mingi agar uus nägu politseinike seas marssis sisse ja kamandas, et “kõik üles otsida ja kaubikutesse visata!”
DEEEEMMM! Me olime peaaegu pääsenud!
Üritasin veel viimast katset: “Olge nüüd, ma saan kahe nädala pärast 18 — tehke mulle väike kingitus ja laske rahus laiali!” 😅 Aga ei. Noorele vormikandjale oli vaja võimu näidata ja nii tuhisesidki politseinikud sisse, kahmates kaasa kõik, kes end piisavalt hästi peita ei osanud. Üks sõbranna rääkis hiljem, kuidas teda juustest põõsast välja tiriti. Vot sulle pidu 😅
Mina siis rõõmusuiselt kõndisin oma kaubiku poole, kus ees ootasid juba vähem lõbusas tujus sõbrad. Üritasin meeleolu tõsta: “Vaatame asja positiivselt – elu on seiklus! Järgmine peatus: politseijaoskond!” 😂 Kui meid jaoskonda viidi, istusime esialgu mossis nägudega pinkidel. Kui järsku käis vali KLANG! — suured uksed paisati lahti ja sisse astus politseinikke käe kõrval peo kõige popim seltskonnahing. Poisil oli alguses nägu viltu, aga meid nähes viskas käed taeva poole ja karjus:
“Ohh tsauu, polegi üksi!”
Meie kargasime püsti, hõiskasime vastu, kallistasime ja naersime kõik koos. Tuju oli jälle laes. Milline seiklus! 😄
Selgus, et meie seltskonnahing oli vahepeal elu eest linna peale jooksnud, kuid mendid korjasid ta tänavalt üles ja tõid “meie sekka”. Nad ei teadnudki, et ta meie pundist oli! 😂
Viidi meid siis ükshaaval ülekuulamisele. Meesterahvas, kes mind küsitles, sai ühel hetkel hoopis minu küsitatavaks. 😄 Minu järgmised küsimused: kuidas sulle töö meeldib, öösiti magada ju ei saa, peab pätte taga ajama, kuidas naise vaimne tervis vastu peab, et mees ohtliku töö peal on, kas oled kunagi relvast lasknud jne jne 😂
Vaene mees – kannatas vapralt mu lobapidamatuse all.
Aga siis kõlas tema suust lause:
„Nii, nüüd viime su koju.“
Mu nägu läks hetkega hapuks.
Mina kohe vastu:
„Oodake! Ma saan ise koju, pole vaja viia – ma tean, kus ma elan!“ 😅
Aga ei – politseinik ei andnud järgi.
„Alaealist viime alati ise koju,“ teatas ta ametliku häälega.
Mina siis kasutasin oma viimaseid ajurakke, et mõelda välja, kuidas seda olukorda kodustele võimalikult pehmelt serveerida, et millega ma nüüd jälle hakkama sain. 🙈
Palusin, et saaksin emale ette helistada, sest talle on “süda haige“ ja ta võib kokku kukkuda, kui näeb mind öösel politseiga ukse peal. “Tuleb veel EMO-laks!” Hahaha appi, kuidas ma küll julgesin sellist soga ajada😅
Helistasin viis korda. Mitte mingit vastust. Nägu norgus, käed värisesid ja ma istusin patrullautosse nagu väike vang. Uksel anti mind viisakalt üle, ja hommikul selgus, et ema…oli ise öösel sõbrannadega pidutsemas. 😂
Seepärast telefonile ei vastanudki!
Muud hullu kodus ei juhtunudki – ainult see, et järgmise päeva tantsuesinemine keelati ära.
Trahvi maksin taskurahast. 😅
