Maailm ei maga, miks mina siis peaksin?

Tere mu armas!

Nagu ikka, teen sulle kerge tutvustuse iseendast, selleks, et sul oleks kergem mõista minu kirjutamis- ja lähenemisstiili teemadele.

Olen 27-aastane (4.juuli sünnipäev) naine, mul on kaks 1,5 aastase vanusevahega beebsut (tegelikult on nad juba suuremad, aga ma näen neis ikka beebisid :D). Olen elanud oma elus vähemalt 19’s erinevas kohas, mistõttu kodu, kui selline südamepaik on tänaseks päevaks raske tulema. Kuid siiski laste jaoks stabiliseerisin enda elu, luues/tehes kõik selle jaoks, et nad kasvaks rahus, naerus ja turvatundes.

Elu on mind korralikult põletanud, eks meid kõiki, aga Mina, Siin, tunnistan seda Teie kõigi ees. See on muutnud mind väga tugevaks armastajaks ehk kui Sa oled MINUINIMENE, siis Sa lämbud mu armastusse, sest ma tean mis tunne on sellest ilma jääda. Proovin maailma enda ümber muuta suureks armastusevahukommiks, kui Sa mulle ”vastu lähed”, siis Sa kleepud mu magusa armsusse sisse :D (nii mulle meeldib mõelda)

Samaaegselt suudan olla ka väga terava keelega, järsk oma ausa kuid mitte alati läbimõeldud väljaütlemistega ja ehk võin olla isegi füürerliku hoiakuga. Selgitan, kust see tuleb. See tuleb suutmatusest lahti lasta kontrollist, ma tegelen selle nö häirega, aga vahel olen ka mina see, kes kõik enda ümber põletab. Vajan pidavalt ideaali, süsteeme, korrektsust eluplaanides, see võib isegi olla seotud turvatundega. Ma kaitsen selle omadusega oma lähedasi kasvõi sügavalt maapõuest kuni universumi lõpmatuseni ja olukordadest lähtuvalt on neil vabadus sakutada mind, kui mu sõnavõtt eskalleerub mittetalutavaks. JES PLEASE! '

Seega palun kutsu mind korrale, kui bipolaarsel(nali) Liiserinil diktaator ellu ärkab, ära ole see sõbranna, kes ” äh, mis azja, za oled jumala okey ju.ah unuzuta ära” ja siis külapeal räägib s**** . EI, PALUN EI!!!

Ja viimaseks tooksin välja oma suure südame või siis naiivsuse. Ma kirjeldan Sulle need lahti ja Sina otsusta kumb ma nendest olla võin.

MA VAJAN AIDATA INIMESI, justnimelt! Kogun Suurte Perede Ühendusse riideid, mida meie enam ei kanna, sest abivajajatele on see kui kingitus kuuse alla, eriti meie praegustel aegadel. Ma ei hooli müügist, küll aga kisub rõõmupisar silmi, kuidas tädikesed võtavad naerusuil riideid vastu ja ainult tänavad. Nemad teavad, kes on see järgmine poisipõnn, kes selle traktoriga pluusi selga saab ja nokatsi pähe. Neil on silme ees selle lapse nägu, mina aga kujutan seda endale ette ja see on piisav motiveerimiseks.

Aga samas, see omadus tahab, et ma kannaks ka roosasid prille. Ometigi pole ju halbu inimesi, on valesti käitumised. Siinkohal mõtlen just olukordi, kus tahan kõigis head näha, soovin mõista, aru saada ja sealjuures õppida riidu mitte kiskuma. Kuid pahatihti olen mina see kelle suunas tekib mingit sorti iseenesestmõistetav hoiak, sest ma tõesti ei taha tülisid ja seetõttu lasen endal “ alla neelata” ka häirivamaid asju. Tekibki mõte, et “tema teadmatus, ei pea olema minu valik, enda närvid ohverdada”. Kuid jällegi, ära mängi mu sütikuga, sest tagasisamme mina ei tee. Kui mu karikas on täis saanud, siis lepi sellega ja meie aeg on läbi.

Nonii, kumb ma siis olen? :D

Selline sai about me ”lühikirjeldus” olema. Meeldiv tutvuda, ka peale sellist sissejuhatust ja loodan, et naudid mu Blogi järgmiseid lugusid samamoodi. :D