REETMINE

„Pool linna teab Liiserini. Ta räägib iseendast palju“(see oli konkreetne väljend, mida öeldi) – girlll, kas sa tõesti arvad, et ma ei tea, et minust räägitakse? Või et ma ei saa aru, et pakun lõualaksutajatele meelelahutust? Ei tea, kuidas mu nimi inimestele teada on, kui minust jututeemasid poleks. :D Ainult hea, kui fänne tuleb juurde. Aga vähemalt räägin endast, mitte ei klatši oma sõbrannasid. Ma hindan sõprussuhteid sama kõrgelt, kui elus olemist. Samas ei saa kindlasti kõiki, kellele ma teemaks tulen, koleda jutuga klatšimemmekesteks rühmitada. Vahel räägitaksegi inspiratsiooni jagamiseks või tehakse lihtsalt süütu arutelu ühiste tuttavate näol jne. Aga kuna ma olen tõesti pisike jutupaunik, siis üldiselt, kui sa kuuled mind rääkimas, on kolm varianti: kas sa ei suuda naeruvalust pi**i kinni hoida, su aju teadmata analüütilised funktsioonid aktiveeruvad või su hämmingus olek vajab tasakaalu hoidmiseks Betaserc’i (mine googelda, mis see on).Kuid sellega on ka see, et kui klikki ei tunne, siis olen lihtsalt viisakas. Mina ei ole kõigi inimene ja ka kõik inimesed pole minu, see on fine.

Nüüd on raudselt see hetk, kus mõnel lugejal käib peast läbi lause: „Sorry, aga ära pea ennast nii tähtsaks, et sinust räägitakse.“ Jep — ma just lugesin su mõtteid. Valgustan sind veidi. Kui sa oled elanud Lääne-Virumaal sama kaua kui mina, siis sa tead, miks ma seda postitust üldse teen. Kui aga sa oled sisserändaja ja oled meie maad avastanud vaid paar aastat või lihtsalt mu blogi lugeja, siis ilmselgelt võib sul olla raskusi mõistmisega. Loe siis lihtsalt põnevusest. ;)

Kuid võtangi lobamoka teema üles, sest see elupeatükk on praegu aktuaalne. Tegelikult on see olnud aktuaalne terve mu elu, aga üks värske intsident pani mind lobapidamatusest lähemalt kirjutama. Intsident seisnes selles, et ma otsustasin sõbrannade ringis astuda sõpruses kõrgemale tasandile, avades oma isikliku mure ja kuulata Teiste mõtteid/arusaamisi. Ja see lugu räägiti meie ringist Kellegi poolt välja! Jep, see oli minu teadlik otsus ja selle teoks tegemise ehk välja rääkimise süü ja vastutuse võtan täielikult omaks. Peale selle, et jäime tüdrukutega eriarvamuste juurde, tundsin järgmisena rünnakut enda suunas, et NAGU peaksin olema sama seisukohaga nagu nemad, sest minu vaadet olukorrale ei tahetud rahus aksepteerida vaid muuta. Siit, siis järgmine küsimus: “ miks alustasin rääkimist kui ma ei suuda nende arvamust kuulata?”, minu jaoks polnud probleem, et nad jäid endale kindlaks teistmoodi arvamusega, see oli fine, probleem oli selles et mind üritati mõistma panna nende “tõde” küsimusega : “kuidas sa aru ei saa, see on normaalsus?”. Kuid mitte keegi ei saa kunagi kellegile öelda, mida pidada normaalsuseks, keegi ei saa kellegi ajukeemiat muuta ega luua sinna ainuõigse ühe tõe. Mida saab on põrgatada mõtteid, kuid leppida ka sellega kui arvamused erinevad. See on küpsus ja see on intelligents!

Minu jaoks pole sõprus ainult reede õhtuti veiniklaaside kulistamine ja pidev teineteise takka kaagutamine, vaid pidev kommunikatsioon läbi lugupidamise, usaldamise ja egode ukse taha jätmise. Säilitades mõlemapoolsete liikmete põhimõtete austamise — mille all mõtlen, et me ei pea olema samal arvamusel, aga peame andma teineteisele ruumi olla endale omane indiviid, mitte suruda peale enda tõde.

Olles sõpruses sama free spirit kui üksi keset sõltumatut tühjust — on see elulõpuni kestev sõprus.

Aga minu kogemus selles sõprusringkonnas andis tuntava mälestuse reetmise näol — sellist polnud mul kunagi varem olnud. Kõige loogikavastasem selle loo juures on see, et mind tembeldatakse „drama queen’iks“ lihtsalt sellepärast, et seisan enda põhimõtete eest ja tõepoolest — ma pole suu peale kukkunud.

Teatud austus peab inimesel enda vastu olema. Selle kaudu mõistad, kus on su piirid ja mida sa aktsepteerid väliste inimeste käitumistes ja väljendamistes. Enesest lugupidamine ja teadlikkus oma väärtusest ei tee sind automaatselt isekaks või ennast täis persooniks. Vibratsioonide tasandil klammerdud sa lihtsalt inimestega, kes on sinuga sarnased, ja märkad neid, kes veel ei ole.

Kuid see ei anna mulle ega kellelegi teisele õigust inimesi sildistada halvemasse või paremasse positsiooni. Aga nagu öeldakse: „Näita, kes on su sõbrad, ja ma näitan, kes oled sina.“

Kuid no problemo — ma olen hetkel sellises enesearengu etapis, et nad jäid mu pealtvaatajateks. Milleks mul vaja teid „eemaldada“? Loon ebavajalike inimestega kerge distantsi ja elu jälle korras. Kokkuvõtvalt: te hoiate ikkagi mind ja mu lugusid elus, kas siis ausal võttel või mitte. ;)

AGA, miks ma olen “plära-lära-leenu”?

Vastus on mõtlemapanev, kui pealt näha paistab.

Asi pole selles, et mu ümber poleks piisavalt lähedasi, kes mind kuulaksid ja nõu annaksid, vaid selles, et teatud inimeste energiad on minu jaoks kütkestavad ja see paneb mind sisemiselt põlema — tahaksin kogu oma eluloo talle ära rääkida. Sisemus hakkab pulbitsema ja nahaalune kihiseb siginast; tunned, kuidas vastasolevas inimeses on midagi unikaalset, ja ma kaotan filtri. Nii juhtubki, et samaaegselt enesele aru andmata räägin liiga palju. Kutsume seda elukireks.

Toon näite ammusest intsidentist: kohtusin baaris huvitava energiaga naisterahvaga. Ta kiirgas enesekindlust ja armastust OMA inimeste vastu. Ma tundsin seda nii tugevalt, nagu oleksin ise see sama inimene. Nägin, kuidas ta lülitas end välja ümbritsevast melust ja lihtsalt nautis muusikat, naermist, nalju — ta oli meeletult sõbralik ja lisaks ka tark naine. Nii ükskõikne, mida keegi kuskil arvab või räägib — ta lihtsalt elas. Saime väga kiiresti jutupeale ning ühine koosviibimine jätkus ilmselgelt minu lobapidamatuse pealt. ;D

Sõnad mu suust tundusid jaburad; kohati liigne särtsakus muutis need lapsikuks, aga samas olid need siirad ja targad lähenemised teemadel, mida me rääkisime. Kui olime parajalt joogised, ütlesin talle ühel hetkel otse ja filtrita : “vabandan väljenduse eest, aga sa meeldid mulle, sest sul on kõigest P*****.“

Ta naeris ja vastas: „Jah, on küll.“

Selliseid inimesi on vähe, kes ei lase maailma endasse, vaid valivad ise, milliseks nad oma maailma elavad. Need inimesed on briljandid!

Mäletan hetki eluolukordadest, kus minu filtrita arvamuste väljendamised lõid tihti inimesi üllatavasse seisundisse. Kindlasti tõukas see ka mõnda eemale. Pole absoluutselt imestada, sest lihtsam on omaks võtta normaalsust kui nö „defektiga tooteid“, kes tihtilugu räägivad enne kui mõtlevad. Ja mitte lihtsalt ei räägi — nad suudavad muliseda nii agaralt ja nii palju, et sa vaatad ja mõtled: „Kust see energia tuleb?“ :D Kuid sealjuures on neil süda nii õiges kohas kui Eiffeli torn keset Pariisi.

Lõpuks jõuame ikka siia, et me kõik peaksime vaatama, millises inimkeskkonnas me viibime. Julgedes eemaldada need, kes tõmbavad meie energiad alla või isegi samastavad meid samasuguse solgiga. Julgeda ja lisaks lasta endal elada sellises keskkonnas, kus sa suudad särada ka oma hulleimas hingevalus, näidata oma isiksuse tõelisust ja rääkida nii, et sind osatakse kuulata — sest sind ümbritsevad õiged inimesed.

Kokkuvõtvalt — ma teen blogi, kirjutan enda elu tasahaaval üksi pulkadeks lahti, ja see viibki mind nende juurest ära, kes ei „handli“ minu isiksust, ning toob ligi sõpru ja uusi kontakte, kes näevad minus inimesena potentsiaali, teades hindamatust „defektiga“ toodetel ja kes on sama hindamatud.

Seega: julge olla defektiga — igal ühel oma, ära häbene. Mida siiram ja ausam oled, seda kiiremini jõuad oma määratud saatuse teele ja leiad end õnnelikuna, õnnelikumana kui kunagi varem. ;)