VISATI KOOLIST VÄLJA?

Drama queen in tha house!!!! Põhiküsimus oli, see et “KUIDAS MA JULGESIN JÄRGMISEL PÄEVAL KOOLI MINNA?” Sealt järgnesid järgmised märksõnad “segane, hullumeelne, imelik, haige inimene jne”.

Lubage ma siis räägin Teile loo, mida Liiserin keskkooli aeg korraldas mille Facebookikonto nimeks pandi “LIISERINI LENDAVAD TALDRIKUD”

Oh aegu ammuseid, kus saabunud oli minulgi suguküpsuse tippaegu, elavneda otsustas ka minu emotsionaalne labiilsus ja maa mitte ei olnud roheline, vaid mattunud pohhuismi alla. Selline sissejuhatus tahaks koheselt rühmitada minu tembu süüdlaseks puberteedi aga mina ütleks, et tol korral see pigem aitas mind, (pohhuism elu ees) sest tänasel päeval on vähe tõenäoline, et see tegu korduks, kuid siis oli vaja ellu jääda. 😅

Tutvustan 16/17 aastase Liiserini keskkoolielu. Neiu peakeses vuhasid ringi vastassugupoolt kandvad inimolevused, keda me kutsume poisteks. Mida ilusam nägu seda kiiremini ta omastati. Mis teha kui kunstinikusilm oli aktiveeritud ilusa näolapi peale, mitte keemia kontrolltööde lehtedele. Igalühel oma 😁

Kuid minu eluarmastus tollel hetkel ei olnud siiski ilusa naeratusega järgmine tilliga sõber. Kirg, iha, nauding oli suunatud tantsimisele. Mida valjem muusika, mida tugevamad bounce rütmid seda raskem oli Liiserinil järgmist tantsutundi oodata. Ja no muidugi raskemaks tegi veel peale trenni kokkulepitud nädalavahetuste hängamised ühe minu trennikaaslase tolleagses metsamajas. “Viina joo kui noor veel oled sa…”-te ei saa mu emale rääkida, kuidas peale reedeseid trenne pidu panin, sest ta teadis, juhuks kui oli vaja järgi tulla ja mind pudeli otsast päästa 😄Mina olin see nr 1 kandidaat, kellele pidudel juukseid kiilakaks aeti, kukerpalle maas tegi, alkoholi suhu kallati ja lõpuks tervele rahvale politsei kutsuti ja meid kaubikutes minema viidi. Aga nendest lugudest kirjutan mõni teinekord 😉

Koduelu konkreetselt tollel perioodil oli ilmselgelt mega halb, minu ego ei tahtnud kordagi alluda ema järjekordsetele õpetustele. See omadus on mul siiani, et mind on raske õpetada, kui ma ise ei küsi! Mäletan neid hetki, kuidas ema ägestunud ja vb mitte enam nii filtriga sõnad, panid mind justkui “eeluurimisvanglasse”. Olles siis rikkunud kodu sisekorraeeskirju ja järgmine peatus-eluaegne vangla (koduarest). 😅

Ärgem unustage, et keskkooli lõpuklassides käisin ma ka tööl. Töötasin õhtuses vahetuses telefonimüügifirmas. Töö algas nädala sees 16.30-21.00, siiani on script peas, mida iga vastuvõetud kliendiga rääkisin. Ei taha küll hoobelda, aga ma olin üks parimatest müüjatest, minu kõnesid lasti lausa kolleegidele lõunapausidel ette.

Ja räägime, siis ka suhetest 11.klassi klassikaaslastega, sest taldrikute intsident leidis aset just nende kohalolu perioodil. 😅See on kindlasti üks kõige ärevamaid valdkondi, sest nüüd ma räägin, mida päriselt tollel ajal tundsin ja märkasin. Juureldes noore Liiserini tundeid, siis võiks öelda, et ma shut down'isin oma hingehääle, põhjus lihtne- ma olin rebel ja tahtsin elada crazylt, kartmatult ja vabana. Minu sees oli korralik Storm Monica, mis vajas välja laskmist. Kuid see ei tähenda, et mul poleks olnud seesmiselt raske, tunnete tundmisest, pidevast survival mode'ist, pilkude salvestamistest.Täielik üksildane kondamine iseenese teadmatuses ja mõistmatuses. No nii eksinud hing kui üldse olla sai.

Meid polnud klassis palju, äkki max 15 inimest. Ausalt ei mäleta, pidev liikumine käis klasside ja koolide vahet. Ma sain kõikidega läbi, ausalt 😁😁 Aga samaaegselt, see pole ka nii lihtne ja ilus iseloomustus, teades/tundes mind :D Räägime, siis huvitavaks. Ma arvan, et olin vb päriselt aksepteeritud, kolme inimese poolt aga selles ma pole ka lõpuni kindel ja ülejäänud olid lihtsalt viisakad või neil oli suva. 🤪Mille järgi ma ütlen aksepteeritust, on see, et ma tundsin kuidas inimene oli umbes sellise hoiakuga “Jep, see on kindel et tibi on sõge aga samas, ta on lõbus, hooliv ja hea südamega. Oma kohta otsiv“. Mäletan, kui vahetunnil istusin tüdrukutega klassis laudade taga ja juttu oli ilmselgelt suhetest ja poistest. Mina olin VIST tollel hetkel vallaline või lahku läinud, kes seda enam mäletab, seega hüva nõu, mis pliksidele andsin oli see, et kuna suvi oli tulemas siis “suveks vallaliseks, siis saab l***i tõmmata aga sügiseks vaja ruttu uus leida, siis saab talveks sooja “. (Liiserin=otsekohene, filtrita ja ausalt.) RÕHUTAN, ET OLLES ISE SÜÜTU 😀 See nõu oli pigem sellepärast selline, et pole vaja vaevata pead suhete pärast, kui saad ka lihtsalt silmailul lasta end veidike moosida ja eta vsjo. :D Naudi elu, sõpru ja pidu, kuniks maks kannatab. :D Nojah, selline ma olin. Aga samas ise käkerdasin kokku oijummmel, kui suure draama kui klassiõde minult silamilu varastas (klassivenna), olles siis kõik ühest ja samast klassist. 😁 Ja too oli, siis see klassiõde kes mind akspeteeris. 😁Minu keskmised sõrmed, ukse paukumised, tundidest lahkumised, sõimamised-TÄIESTI AJUVABA. Diagnoos-ajukahjustus. Oleks siis kutt päriselt ka ilus olnud, no eiii. Aga oli vaja kena triangel püsti panna. Ja lõpuks tuli välja, et mina sain asjadest valesti aru, aga no mu huvi kadus kuti vastu kiiresti ja klassiõega sain asjad korda. Vabandasin oma tebu pärast…Sorry K, mis ma oskan öelda :D On alles mälestused, hahah.

Aga nüüd elumuutev kooli lõunapaus teiste ajukahjustajate käitumisest.

11.klassis kogu emotsionaalne koorem hakkas mind aina rohkem suruma abitusse seisu. Hinded halvenesid, kodust kolisin välja, toetus puudus, trennist jäin ilma, tööle ei jõudnud, klassi poolt tundsin aina rohkem end väljakirjutatuna, ka klassijuhataja ei olnud abiks ega nõuks. RÕHUTAN, ma käisin abi otsimas, pöördusin karjäärinõustaja poole. Käisin seal mitmeid kordi, esialgu abi oli täiesti null, sest nad rääkisid asju mida ma juba teadsin. Pidev mulli puhumine “äkki ikka saad hakkama, oled ju tubli tüdruk, räägime õpetajatega jne “, selline jutt ärritas mind veelgi. Ärritas sellepärast, et kui ma hakkama saaksin siis ma poleks ju Teie juures. Mäletan kuidas ühel hetkel tõusin ja vaatasin tädile otsa, öeldes “ MA TAHAN LÕPETADA AGA MA EI SUUDA, MA VAJAN ABI “. Ausalt, ma ei tea mis abi ma arvasin vajavat ja nemad ka ei teadnud. Kuid lõpuks nad abistasid mind kooli vahetamisega, sest ma tõesti tahtsin lõpetada aga ma ei suutnud end selles keskkonnas kokku võtta. Kandideerisin Viljandi Kultuuriakadeemiasse, mäletan kandideerimise hetke ideaalselt ja MIS juhtus peale seda.

Olles siis arvutiklassis karjäärinõustajaga aru pidanud kandideerimise asjus ja lõpuks ka viimased klikid avalduse saatmiseks teinud, suundusin üle pika, pika aja õnneliku ja lootustandvana kooli söögisaali. Olin ülimalt põnevil jagama uudist klassikaaslastega, sest ka nemad ju nägid, et mu seis polnud enam jätkusuutlik heade tulemustega lõpetamiseks. Tollel ajal olid söögisaalis ringi kujulised lauad ja konkreetse laua taga kuhu istusin oli peale minu umbes 5 inimest veel. Kolm tüdrukut ja kaks poissi. Istusin poiste kõrvale maha ja hakkasin rääkima kõikidele uudist, et vahetan kooli ja tegin just kandideerimise, leidsin reaalselt võimaluse kooli lõpetamiseks, olles ise terve aja rõõmus kuniks hetkeni kui…klassivennad (valenimed) Piip ja Tuut sõna võtsid! Mõlema attitude oli kenasti õhku täispumbatud. Teate küll seda pilti enda peas, kuidas üks teeb lameda nalja ja teine hambad irevil, mõlemad umpa umpad aga teineteise fännid. Üks neist (nimetame teda Piibuks) oli mulle keskkoolis uus nägu, mitte väga meeldiv nägu. Ta pidevalt sügeles oma hormoonidega, testosterooni aeglane kasv tekitas komplekse ja seda tuli tasakaalustada rikkalikult rõveda suuvoodriga. Alatihti nägid, et ainuke asi mis vennale naerugaasiefekti tekitas oli teise kannatus. Vot see pole mitte ainuüksi kurb vaid vastik! Teine neist (nimetame teda Tuutuks) oli nuhtluseks mulle juba varasemast ajast. Oi jumal ei halastanud mulle ja lasi sellel molul käia minuga kaasas LASTEAIAST SAATI, me veel elasime samas alevis. Samade bussidega sõitsime keskkooli, sama teed kõndisime põhikooli. APUA!! Ta oli täpelt kahes rollis, nii lasteaias kui ka põhikoolis, kas peksukott või ise kiusaja ja kui ma ütlen, et kiusaja siis ta tegi seda jäledalt ja väga paljudega. Mäletan hästi, kui sitahäda nägu tal oli kui ise kolakat sai, kordagi vastu ei hakanud ja jooksis kaebama. Tüüpiline, aga no ei saa eitada, et ma poleks parastanud salaja, nähes et keegi talle kätega õpetust andis. Olles ise põhikooli kõige väiksem tüdruk (ametlikult olingi, sain lausa tunnustatud selle eest :D ) oli peaaegu võimatu selle häiriva fruktiga hakkama saada.

Okei, aga jätame selle beebiaja, me olime nüüd keskkoolis koos. Niisiis olles selle laua taga rääkinud rõõmusõnumi ära, otsustas suuraju Piip (uus klassivend) et väga vaimukas ja intelligente oleks nüüdki näidata kui mitmekülgne võib olla ühe peaaegu täiskasvanud inimese sõnavara olla. Eino aga ka Tuutul(vana klassivend) oli vaja ka oma oskuseid demonstreerida. Edastan Teile nende öeldud laused nii terase mälupildiga kui võimalik: “Sina ja Viljandi? Sinusugused pigem Lilleküla kooli. S*****i sa seal hakkama saad.” Sealt edasi järgnesid ilmselgelt kenad tulisemad solvangud ka. Niiviisi tegid Piip ja Tuut ilusat koostööd.

Kuulates, nende mahlakat joru, käies silmadega läbi ka teised kõrvalistujad ja nähes, et mitte keegi ei sekku, pigem just vastupidi, näoilmed reetsid nende rahuloleva pilgu ja nende poolne söömine jätkus. Ütleks isegi, et mitte ainult sõnavõtjad polnud sellel hetkel kõige arukamad, vaid need kelle sees mitte miski ei liikunud, kuuldes oma ampsude vahel õelaid kommentaare. See on tase omaette, kui sa näed kõrvalt, et inimlikkuse piir on ületatud ja sa valid mitte näha/kuulda. Vastupidiselt sellele, seisan mina ka siis inimese eest kui ta on täiesti nurka surutud elu hammasrataste alla jäänud pudeliarmastaja. Me oleme kõik inimesed, üks riik, üks liik, üks rahvas, üks keel, lisades veel suguluse, ühed samad keha tunnused, sotsiaalsed olendid, lõpetades geneetika ja aju ülesehitusega. Meisse peaks olema õpetatud rahvana hoidma teineteist, mitte sööma “lõunaks”, rühmitades nõrgemaid ühiskonna heidikuteks, selleks et ise selle arvelt end kõrgemana tunda, puutumata eliidina, kes kasutavad privilegeeritud staatust kanda võimu ja rakendada võimu. Saan aru, et on inimesi keda see ei huvita, kuniks oled ise see kes vajaks abi aga sa oled sina madalama staatusega.

Jätkates lugu…Poiste sõim jätkus, teemal kui loll, saamatu ja haige inimene ma olen, mind tuleks kinni panna jne. Otsustasin vait olla, käed palve asendis rinna peal, pea all, toksides õrnalt pead sõrme otste vastu, lugedes sekundeid, mitte midagi vastu öeldes ja mõeldes, kas ma tõesti lasen nii halvasti endale öelda, endaga käituda, lasen võtta endalt ära viimasegi inimliku austuse ja lugupidamise. Need rõvedad irved, mis söövitasid aju, kasvatades mu sees ängi. Oi, kui õnnestuna nad end tundsid. Ja siis mina, kes EI TOHI ENDA EEST JU SEISTA, SEST SIIS MA OLEN PSYCHO.

nope.

Kuna Piip(uus klassivend) oli see õnnelik, kes istus täpselt mu vasakul küljel, (Tuut istus omakorda Piibu vasaku õla pool) siis temaga tekkis põhiline vestlus…

Kaks küsimust, mis mu suust kõlas oli :“Miks on vaja nii halvasti öelda? Kas sa tunned minisugust rahuldust sellest?”

Vastus: Ainult üks irvamine ja jätkuv solvamine

Mina rahulikult Piibule uuesti vastamas: “kui sa vait ei jää, siis MA VISKAN SELLE TALDRIKU SULLE PÄHE“

Piip jätkamas oma protsessi..

1, 2, 3

Tõusin hetkega püsti, võtsin ta praadi täis taldriku ja lõin kogu kartulite, peedisalati, kastme ja lihaga OTSE TALLE PÄHE. VAIKUS! Rõve irve oli näolt pühitud, see asendus šokeeriva ja abitu kujuga, üritades kastmest läbi vettinud juukseid puhastada, raputades käsi muust kõhtu täitvast. Taldrik muidugi purunes kildudeks- inimesed olid shokis, hämmingus, segaduses ja mina marssisin välja. Ilmselgelt poisid ei oodanud, et oma sõna pean ja sellise tembu teen. Leian, et lasin piisavalt endale öelda, andes märku, et tuleks lõpetada ja kuna tegevus jätkus, siis valisin sellise lahenduse. Kindlasti pole käitumine eeskujulik aga lasta end alandada, veel teiste nähes, tundus kordades halvem variant. Sai öeldud välja, siis tuli ka teha.

Käed ja keha värisesid ikka kenasti, süda tagus sees, sest ka minu jaoks oli selline teguviis esmakordne. Kuid peale seda päeva tehti minust Facebooki lausa konto Lendavad Taldrikud, see lugu vapustas mitte ainult viite inimest laua taga, vaid Rakvere kõikides koolides läks kõmu laiali nagu kulutuli :D Eks ma olin juba enne seda intsidenti märgatud tüdruk aga peale seda oma maakonna kuulus crazy bitch. 😄

Direktor olevat öelnud, et “Ikka juhtub, meil kõigil võivad närvid üles öelda“ 😄

Ja nii oligi, selle tüdruku hing oli katki, kadunud ja sassis, mis väljendus mässumeelses käitumisstiilis. Mitte keegi ei märganud ja ega ma ka ise ei osanud seda endas märgata, ma lihtsalt leidsin ebatavalise viisi elamiseks. Minu ainuke lahendus sellel ajal hommikul tõusta ja õhtul magama minna oli end kõige eest kaitsta, rünnata kui oli ohtlik ja mitte lasta kedagi hinge.

Lisa punktina toon välja ka minu hilisemad vabandused teiste kannatajate ees, et nad toiduga pihta said. Kirjutasin kõik läbi, tunnistades viga. Minu eesmärk polnud tegelikult kellelegi liiga teha, ei vaimselt ega füüsiliselt. Kuid tagantjärgi mõtlen, siis ka see oli alandlik käitumine, tegelikult kui oleks võinud olla “fuck it “ suhtumine, tehtud siis tehtud.

Järgmisel päeval läksin kooli ja esimene asi, mis mu üks klassiõde ütles “ Kuidas sa julgesid kooli tulla, mina poleks küll julgenud? “ 😄

Aga ma olingi äss, ütle vaid millise mode sa minust vajad ja ma annan sulle selle 😜

A koolist välja ei visatud 😉😁