VISATI KOOLIST VÄLJA?

Drama queen in tha house!!!! Põhiküsimus oli, see et “KUIDAS MA JULGESIN JÄRGMISEL PÄEVAL KOOLI MINNA?” Sealt järgnesid järgmised märksõnad “segane, hullumeelne, imelik, haige inimene jne”.

Lubage ma, siis räägin Teile loo, mida Liiserin keskkooli aeg korraldas mille Facebookikonto nimeks pandi “LIISERINI LENDAVAD TALDRIKUD”

Oh aegu ammuseid, kus saabunud oli minulgi suguküpsuse tippaegu, elavneda otsustas ka minu emotsionaalne labiilsus ja maa mitte ei olnud roheline, vaid mattunud pohhuismi alla. Selline sissejuhatus tahaks koheselt rühmitada minu tembu süüdlaseks puberteedi aga mina ütleks, et tol korral see pigem aitas mind, sest tänasel päeval on vähe tõenäoline, et see tegu korduks :D

Tutvustan 16/17 aastase Liiserini keskkoolielu. Neiu peakeses vuhasid ringi vastassugupoolt kandvad inimolevused, keda me kutsume poisteks. Mida ilusam nägu seda kiiremini ta omastati. Mis teha kui kunstinikusilm oli aktiveeritud ilusa näolapi peale, mitte keemia kontrolltööde lehtedele. Igalühel oma :D

Kuid minu eluarmastus tollel hetkel ei olnud siiski ilusa naeratusega järgmine tilliga sõber. Kirg, iha, nauding oli suunatud tantsimisele. Mida valjem muusika, mida tugevamad bounce rütmid seda raskem oli Liiserinil järgmist tantsutundi oodata. Ja no muidugi raskemaks tegi veel peale trenni kokkulepitud nädalavahetuste hängamised ühe minu trennikaaslase tolleagses metsamajas. “Viina joo kui noor veel oled sa…”-te ei saa mu emale ära rääkida, kuidas peale reedeseid trenne pidu panin, sest ta teadis, juhuks kui vaja järgi tulla ja mind pudeli otsast päästa :D Mina olin see nr 1 kandidaat, kellele pidudel juukseid kiilakaks aeti, kukerpalle maas tegi, alkoholi suhu kallati ja lõpuks tervele rahvale politsei kutsuti ja meid kaubikutes minema viidi. Aga nendest lugudest kirjutan teile mõni teinekord ;)

Koduelu konkreetselt tollel perioodil oli ilmselgelt mega halb, minu ego ei tahtnud kordagi alluda ema järjekordsetele õpetustele. See omadus on mul siiani, et mind on raske õpetada, kui ma ise ei küsi! Mäletan neid hetki, kuidas ema ägestunud ja vb mitte enam nii filtriga sõnad, panid mind justkui “eeluurimisvanglasse”. Olles siis rikkunud kodu sisekorraeeskirju ja järgmine peatus-eluaegne vangla (koduarest). :D

Ärgem unustage, et keskkooli lõpuklassides käisin ma ka tööl. Töötasin õhtuses vahetuses telefonimüügifirmas. Töö algas nädala sees 16.30-21.00, siiani on script peas, mida iga vastuvõetud kliendiga rääkisin. Ei taha küll hoobelda, aga ma olin üks parimatest müüjatest, minu kõnesid lasti lausa kolleegidele lõunapausidel ette.

Ja räägime, siis ka suhetest 11.klassi klassikaaslastega, sest see intsident leidis aset just nende kohalolu perioodil. :D See on kindlasti üks kõige ärevamaid teema valdkondi, sest nüüd ma räägin mida päriselt tollel ajal tundsin ja märkasin. Selle ajal ma shut downisin oma hingehääle, sest ma olin rebel ja tahtsin elada crazylt, kartmatult ja vabana. Kuid see ei tähenda, et mul poleks olnud seesmiselt raske, tunnete tundmisest ja pilkude salvestamistest, üksildane kondamine iseenese teadmatuses ja mõistmatuses. No nii eksinud hing kui üldse olla sai.

Meid polnud klassis palju, äkki max 15 inimest. Ausalt ei mäleta, pidev liikumine käis klasside ja koolide vahet. Ma sain kõikidega läbi, ausalt :D :D Aga samaaegselt, see pole ka nii lihtne ja ilus iseloomustus, teades/tundes mind :D Räägime, siis huvitavaks. Ma arvan, et olin vb päriselt aksepteeritud, kolme inimese poolt aga selles ma pole ka lõpuni kindel ja ülejäänud olid lihtsalt viisakad või neil oli pohhui. :D Mille järgi ma ütlen aksepteeritust, on see, et ma tundsin kuidas inimene oli umbes sellise hoiakuga “Jep, see on kindel et tibi on sõge aga samas, ta on lõbus ja hea südamega. Oma kohta otsiv“. Mäletan, kui vahetunnil istusin tüdrukutega klassis laudade taga ja juttu oli ilmselgelt suhetest ja poistest. Mina olin VIST tollel hetkel veel vallaline või lahku läinud, kes seda enam mäletab, seega hüva nõu, mis pliksidele andsin oli see, et kuna suvi oli tulemas siis ^suveks vallaliseks, siis saab l***i tõmmata aga sügiseks vaja ruttu uus leida, siis saab talveks sooja^ RÕHUTAN, ET OLLES ISE SÜÜTU :D See nõu oli pigem sellepärast selline, et pole vaja vaevata pead suhete pärast, kui saad ka lihtsalt silmailul lasta end veidike moosida ja eta vsjo. :D Naudi elu, sõpru ja pidu, kuniks maks kannatab. :D Nojah, selline ma olin. Aga samas ise käkerdasin kokku oijummmel, kui suure draama kui klassiõde minult silamilu varastas (klassivenna), olles siis kõik ühest ja samast klassist. :D Ja too oli, siis see klassiõde kes mind akspeteeris. :D Minu keskmised sõrmed, ukse paukumised, tundidest lahkumised, sõimamised-TÄIESTI AJUVABA. Diagnoos-ajukahjustus. Oleks siis kutt päriselt ka ilus olnud, no eiii. Aga oli vaja kena triangel püsti panna. Ja lõpuks tuli välja, et mina sain asjadest valesti aru, aga no mu huvi kadus kuti vastu kiiresti ja klassiõega sain asjad korda. Sorry K, mis ma oskan öelda :D On alles mälestused, hahah.

Aga nüüd elumuutev kooli lõunapaus teiste ajukahjustajate käitumisest.

11.klassis kogu emotsionaalne koorem hakkas mind aina rohkem suruma abitusse seisu. Hinded halvenesid, kodust kolisin välja, toetus puudus, trennist jäin ilma, tööle ei jõudnud, klassi poolt tundsin aina rohkem end väljakirjutatuna, ka klassijuhataja ei olnud abiks ega nõuks. RÕHUTAN, ma käisin abi otsimas, pöördusin karjäärinõustaja poole. Käisin seal mitmeid kordi, nad abistasid mind kooli vahetamisega, sest ma tõesti tahtsin lõpetada aga ma ei suutnud end selles keskkonnas kokkuvõtta. Kandideerisin Viljandi Kultuuriakadeemiasse, mäletan kandideerimise hetke ideaalselt ja MIS juhtus peale seda.

Olles siis arvutiklassis karjäärinõustajaga aru pidanud kandideerimise asjus ja lõpuks ka viimased klikid avalduse saatmiseks teinud, suundusin üle pika, pika aja õnneliku ja lootustandvana kooli söögisaali. Olin ülimalt põnevil jagama uudist klassikaaslastega, sest ka nemad ju nägid, et mu seis polnud enam jätkusuutlik heade tulemustega lõpetamiseks. Tollel ajal olid söögisaalis ringi kujulised lauad ja konkreetse laua taga kuhu istusin oli peale minu umbes 5 inimest veel. Kolm tüdrukut ja kaks poissi. Istusin poiste kõrvale maha ja hakkasin rääkima kõikidele uudist, et vahetan kooli ja tegin just kandideerimise, leidsin reaalselt võimaluse kooli lõpetamiseks, olles ise terve aja rõõmus kuniks hetkeni kui…klassivennad Piip ja Tuut sõna võtsid! Mõlema attitude oli kenasti õhku täispumbatud. Teate küll seda pilti enda peas, kuidas üks teeb lameda nalja ja teine hambad irevil, mõlemad umpa umpad aga teineteise fännid. Üks neist (nimetame teda Piibuks) oli mulle keskkoolis uus nägu, mitte väga meeldiv nägu. Ta pidevalt sügeles oma hormoonidega, testosterooni aeglane kasv tekitas komplekse ja seda tuli tasakaalustada rikkalikult rõveda suuvoodriga. Alatihti nägid, et ainuke asi mis vennale naerugaasiefekti tekitas oli teise kannatus. Vot see pole mitte ainuüksi kurb vaid vastik! Teine neist (nimetame teda Tuutuks) oli nuhtluseks mulle juba varasemast ajast. Oi jumal ei halastanud mulle ja lasi sellel molul käia minuga kaasas LASTEAIAST SAATI, me veel elasime ka samas alevis. Samade bussidega sõitsime keskkooli, sama teed kõndisime põhikooli. APUA!! Ta oli täpelt kahes rollis, nii lasteaias kui ka põhikoolis, kas peksukott või ise kiusaja ja kui ma ütlen, et kiusaja siis ta tegi seda jäledalt ja väga paljudega. Oli kordi kus isegi ta emale isegi mindi otse rääkima, mida poiss korraldab. Mäletan hästi, kui sitahäda nägu tal oli kui ise kolakat sai, kordagi vastu ei hakanud ja jooksis kittuma. Tüüpiline, aga no ei saa eitada, et ma poleks parastanud salaja, nähes et keegi talle kätega õpetust andis. Olles ise põhikooli kõige väiksem tüdruk (ametlikult olingi, sain lausa tunnustatud selle eest :D ) oli peaaegu võimatu selle häiriva fruktiga hakkama saada.

Okei, aga jätame selle beebiaja, me olime nüüd keskkoolis koos. Niisiis olles selle laua taga rääkinud rõõmusõnumi ära, otsustas suuraju Piip (uus nägu) et väga vaimukas ja intelligente oleks nüüdki näidata kui mitmekülgne võib olla ühe peaaegu täiskasvanud inimese sõnavara olla. Eino aga ka Tuutul oli vaja ka oma oskuseid demonstreerida. Edastan Teile nende öeldud laused nii terase mälupildiga kui võimalik: “Sina ja Viljandi? Sinusugused pigem Lilleküla kooli. S*****i sa seal hakkama saad.” Sealt edasi järgnesid ilmselgelt kenad tulisemad solvangud ka. Niivisii tegid Piip ja Tuut ilusat koostööd.

Kuulates, nende mahlakat joru, käies silmadega läbi ka teised kõrvalistujad ja nähes, et mitte keegi ei sekku, pigem just vastupidi, näoilmed reetsid nende rahuloleva pilgu ja nende poolne söömine jätkus. Ütleks isegi, et mitte ainult sõnavõtjad polnud sellel hetkel kõige arukamad, vaid need kelle sees mitte miski ei liikunud, kuuldes oma ampsude vahel õelaid kommentaare. See on tase omaette, kui sa näed kõrvalt, et inimlikkuse piir on ületatud ja sa valid mitte näha/kuulda. Vastupidiselt sellele, seisan mina ka siis inimese eest kui ta on täiesti nurka surutud elu hammasrataste alla jäänud pudeliarmastaja. Me oleme kõik inimesed, üks riik, üks liik, üks rahvas, üks keel, lisades veel suguluse, ühed samad keha tunnused, sotsiaalsed olendid, lõpetades geneetika ja aju ülesehitusega. Meisse peaks olema õpetatud rahvana hoidma teineteist, mitte sööma “lõunaks”, rühmitades nõrgemaid ühiskonna heidikuteks, selleks et ise selle arvelt end kõrgemana tunda, puutumata eliidina, kes kasutavad privilegeeritud staatust kanda võimu ja rakendada võimu. Saan aru, et on inimesi keda see ei huvita, kuniks oled ise see kes vajaks abi aga sa oled NENDE jaoks madalamal staatusega-prügi.

Jätkates lugu…Poiste sõim jätkus, teemal kui loll, saamatu ja haige inimene ma olen, mind tuleks kinni panna jne. Otsustasin vait olla, käed palve asendis rinna peal, pea all, toksides õrnalt pead sõrme otste vastu, lugedes sekundeid, mitte midagi vastu öeldes ja mõeldes, kas ma tõesti lasen nii halvasti endale öelda, endaga käituda, lasen võtta endalt ära viimasegi inimliku austuse ja lugupidamise. Need rõvedad irved, mis söövitasid mu eneseuhkust, kasvatades mu sees ängi. Oi, kui õnnestuna nad end tundsid. Ja siis mina, kes EI TOHI ENDA EEST JU SEISTA, SEST SIIS MA OLEN PSYCHO.

nope.

Kuna Piip oli see õnnelik, kes istus täpselt mu vasakul küljel, (Tuut istus omakorda Piibu vasaku õla pool) siis temaga tekkis põhiline vestlus…

Kaks küsimust, mis mu suust kõlas oli :“Miks on vaja nii halvasti öelda, kas sa tunned minisugust rahuldust sellest?”

Vastus: Ainult üks irvamine ja jätkuv solvamine “sind tuleks välja visata, aju pole jne”

Mina rahulikult B uuesti vastamas: “kui sa vait ei jää, siis MA VISKAN SELLE TALDRIKU SULLE PÄHE“

B jätkamas oma protsessi..

1, 2, 3

Tõusin sekundiga püsti, võtsin ta praadi täis taldriku ja lõin kogu kartulite, peedisalati, kastme ja lihaga OTSE TALLE PÄHE. Rõve irve oli näolt pühitud, see asendus šokeeriva ja abitu kujuga, üritades kastmest läbi vettinud juukseid puhastada, raputades käsi muust kõhtu täitvast. Taldrik muidugi purunes klirinal kildudeks- inimesed olid shokis, hämmingus, segaduses ja mina marssisin välja. Ilmselgelt B ei oodanud, et oma sõna pean ja sellise tembu teen,10 aasta olin kannatlik ja nüüd panin tugeva PUNKTI. Leian, et lasin piisavalt endale öelda, andes märku, et tuleks lõpetada ja kuna tegevus jätkus, siis valisin sellise lahenduse.