KENDRA KATRINA SÜNNA- KOLMEKORDNE EMOLAKS?

7.veebruar juhtus kõik, mis meid sandiks tegi. Puudutame siin kõiki valdkondi-emotsionaalne sandistus, füüsiline sandistus, varaline sandistus ja energeetiline sandistus.

PEO DRESSCODE: 80ndate spordi teemaline outfit.

Ilmselgelt võtsin terve päeva aega, et end peoks ette valmistada. Mul oli 90ndate spordiriietus veel natuke poolik, seega andsin näppudele valu, et viimased õmblused õigetesse kohtadesse saada. Hommikuse padjanäoga poeringid, hiljem vanaemarullid pähe, kodune hype muusika, marsruudiplaanid selgeks.

Samal ajal kui näo filterdamine käis oli vaja teise sõbrannaga (Kätliniga) leppida kokku meie kohtumine Tallinnas (enne peole saabumist). Plaan oli sõbranna mehe vanaema korterisse ööseks jääda (MIS ASUS KESET VANALINNA) aga enne korterisse jõudmist oli vaja sõbranna ja ta mees bussijaamast peale võtta ja enne seda oli mul vaja veel üks paari meetrine riiuliaskeldus Tallinna teisest otsast ära tuua. Ühesõnaga planeerimist oli omajagu. 🙃

Kompsud koos, kostüüm seljas, maps sisse ja sõit meie juubilari peole võis alata. Juhuuu!

Esialgu sujus kõik plaanipäraselt. Riiuli sain auto peale, isegi õigeagselt jõudsin sõpradele järgi ja tegimegi kerge peatuse vanalinnas, meie ööbimiskohas. Sätitud ja mukitud, tellisime takso ja sõitsime Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusesse.

JUST, SÜNNIPÄEVAPIDU OLI KOOLIS. 🥳

See tegi kogu peo ülesehituse veelgi omanäolisemaks ja meeldejäävamaks.

Kendra oli hullupööra näinud vaeva, et külalistele luua meeldejääv sünnipäevapidu. Inimesi tuli kohale umbes kahe klassiruumi jagu, seega mängude hetkeks olime üsna elevil. Mega tunne oli sellise rahvaga mängida ja muidugi iseasi oli veel see, et kuidas meie segasumasuvilas ellujääda. Peoruum oli kaunistaud suure retro-temaatika seinaga, 80s muusika jahunnikus süüa. Mahlased pitsad, mis kugistati rekordajaga, lisaks üüber snäkivaagnad, baarimenüü eest oli kenasti hoolitsetud, minipannkoogid koos mitmete kastmetega, sushiuputus, oijummel ütleme selle peale. Söögist puudu meil kindlasti ei jäänud.🍱

Tüdrukute selfied tehtud, laudades suveplaanid peetud, kõhud punnis ja oligi aeg VÕISTLUSTEKS.

Kõik 45 värvilist retrohullu pandi neljaks lugema ja nii loodi võistkonnad. Algas mattide lohistamine ühe kekasaali otsast teise. See toimus hoo võtmise ja keharaskusega mati peale kukkumisega, nii et matt edasi liiguks. Neli meeskonda ja oi seda kisa ja kaasa elamist. Ega siis kekaõps puudunud platislit, tema puhus vilet ja nii me start algas. See mis koha keegi sai polnuki lõppude lõpuks oluline ja ega ei mäleta ka. Oluline oli võistlushimu, naer ja lõbusad inimesed.

Edasi tuli meil mega plaan 44 inimesega VÕRKPALLI mängida. Mis seal siis ikka põrutame aga edasi. Pall õhus ja kõigil pead kuklas. Nii kui keha keeramisega hiljaks jäid sai sinust palli märklaud. Meil oli hoog nii suur, et palli liikumist oli tõsiselt raske jälgida. Poisid sattusid nii hoogu, kisa käis terve kooli peale. Kendra kes kõikide mängude ajal mikrofoniga kohtuniku rolli täitis sai ka ootamatult pallilöögi osaliseks. Käsi rusikas ette sirgeks ja löök andis pallile uue lennu sisse.😅

Ja viimaseks vana hea RAHAVASTEPALL. Kusjuures omal ajal olin üpris hea selles aga siinkohal süüdistan oma ebasobilikke tosse 😅 Ma olin nagu võimla iluuisutaja, küll ühele poole liug ja siis teisele poole. Pallirahe platsil oli eriti tuline, poisid jälle härga täis, kõik oma kooliaegseid oskusi demonstreerimas. Seni kaua oli lõbus kuniks Kätlin tegi julge sammu ja püüdis rakettpalli kinni, nii et to lendas sirge hooga tagasi, jalad ja keha õhus. Sajuudas, kui õudne see hetk oli. Ma nägin seda kõrvalt, meenutas nagu märulifilmi kus pahvatuste tagajärjel näidatakse dramaatilist tagasi kukkumist. Halb selle lendamise juures oli korralik peakõmakas vastu maad. Nüüd oli see koht, kes esimesena 112 helistab. Läks hästi, EMO jäi õnneks ära. Ülevaatusel tundus, et olukord ei vaja kiirabi sekkumist. Tuleb tunnistada et vanaduses pingimängija on turvalisem olla. 😅

Mängud mängitud ja tundus, et pidu oli end vaikselt kokku keeramas. Ja nagu tranditsiooniks on saanud, siis peale Kendra sünnipäevapidu on alati minek VENUSESSE. Mina väike kavalpea pistsin oma glitter kontsad, kleidi ja sukad kotiga kaasa, mis need väikse inimese riided ikka suurt mahutavad. Outfit nr üks vahetati välja outfit nr kaheks aga siin tuleb nüüd suur AGA mängu.

Mina võisin ju kaval olla aga Kätlin ja Mihkel, kellega koos peole tulin ja kelle juures ka ööbisin, vajasid ikka vanalinna vahepeatust oma riiete vahetamiseks. Nuja, kõpsutasin siis läbi lume taksosse ja sõitsime kõik koos Mihkli vanaema korterisse. Said teisedki klubikohased riided teistelgi selga, itsitamise saatel korterist välja…BUUMAKAA.

VÕTI JÄI KORTERISSE!

Nimelt tegemist oli uksega, mis kinni tõmbamisel lukustus ise. Mis siis juhtus? Olles siis juba kõik koos koridoris, kõigil Venuse shotid meelel-keelel, tõmbas me Kätlin ukse pauhti kinni ja hetkega sai me naljatlemisest vaikussokk.

ME JÄIME TÄNAVALE.

Vaatasime õnnetute nägudega ukse poole, mis mitte mingisuguse trikiga ei avanenud. No mõnel meist asendus õnnetu nägu tornaado purskega 😁 Igati arusaadav, sest nüüd vajasime kolmekesi uut voodikohta. KELL OLI KAKS ÖÖSEL, seega ega meil sel hetkel polnud muud teha kui Venusesse minna.

Omaette nalja sai ka Mihkli vanaema hoovist ära saamine. Just täpselt. Teadagi on vanalinnas keskaegsed hooned, mis on elamupiirkondades suurte võimsate aedadega turvatud. Selleks et pääseda välja vanaema turvatsoonist vajasime me kuldvõtit, mis jäi meist korterisse maha. Eino, esimene mõte oli, et ronime üle, mis seal siis ikka. Mihkel olevat seda varemgi teinud. Aga nooo ma ei tea, me oleks kolmekesi mantlitega rippuma jäänud sinna.

Lõpuks hakkasime katsetama, kas aia alt mahuksime läbi. Kuidagi oli vaja ju välja saada, korterisse sisse enam ei saanud aga vähemalt Venus ootas. 😄 Viskasime ükshaaval kõhuli ja pressisime end välja. Kätlin sai vihuti läbi, mina oma suure sulemantliga jäin kinni, pole kuigi tore koht kus kinni jääda ja möödujate tähelepanu saada. Natuke siputasin ja sain päästetud. Mihkli kord, näha oli et mees vist ei tulnud esimest korda aia alt. 😂

Kõigil mantlid mudased aga näod ikka naerul, jätkasime kontsatamist Venuse poole. Jep, mul olid kenad kividega kõpskingad jalas, aga see seganud missiooni sihtkohast A jõuda sihtkohta B.

Klubis saime juba suurema seltskonnaga kokku, võtsime joogid ja tegime oma legendaarset gängi ühinemise tantsu. Sellel ajal, kui mina nautsin melu, tantsimist ja seltskonda, siis Mihkel oli hakkanud päris tugevalt ühte jalg lonkma. Alguses me sellest suurt midagi ei osanud arvata aga see läks päris hulluks, et peale nelja kamandas Mihkel “oma naised” klubist välja. Oli aeg kuskile magama sättida.

Me ülesanne oli leida võimalikult kiiresti majutus, sest Mihkli jalg enam nalja ei mõistnud. Kõige kiirem oli Viru vastas hotell ja nii me sadasime administraatorilauda kus Mihkel palus endale ja kahele naisele voodikohti. Õnneks neil oli ruumi ja hetk hiljem sõitsime juba liftiga korruseid kõrgemale, väike vaev tubade leidmisel ja meigiga uni leidis meid kiiresti. Kahjuks Kätlini ja Mihkli kaissu ei saanud aga polnd ka hull neist paar korrust all pool magada 😁😜

Paar tundi hiljem hommikul mugisime soojad kokatädi omletid sisse ja sai kokkulepitud, et magame edasi ja ootame kuniks Mihkli vanaema saadab Tartust oma koduvõtme bussiga Tallinna. Mäletan täpselt, et 11:25 võti maandus Harjumaale ja vanalinna memme koduuks avanes lõpuks.

Ega siis uus paanika end kaua ei lasknud oodata. Mihkel ja Kätlin elavad ju Tartus aga kõik bussipiletid sinna oli väljamüüdud. Kas see tähendas neile teist ööd Tallinnas? Mina pakkisin oma kompsud kokku ja vahetasin kleidi mugava dressi vastu ja olin valmis oma beebide juurde naasma. Kätlinil ja Mihkli oli kerge mõistatus koju saamisega. Viimasel hetkel aitas hädast välja VIIMANE RONG Tartusse.

Samal ajal korteris olles oli jäänud rongi väljumiseks umbes 15 minutit. Oi kus siis meil läks kiireks. 😅 Siis polnud enam vahet kas sokid olid jalas või läks paljas jalg saapasse, kas laadija jäi maha ja ega need püksilukud olid ka ebaolulised. Kõik koos jooksime treppidest alla ja MINA JÄLLE, suutsin viimastel minutitel oma hiigel sulemantlis kümne kotiga treppidel vigaseks kukkuda. Kuna mul oli nii palju asju käes ja paks olemine ka, mõtlesin et äkki see teeb kukkumise valutuks. Nii kui sain aru, et jalad läksid alt, loobusin enda päästmisest. Mäletate Tomi ja Jerry cartooni kuidas treppidest astmete kaupa alla kukuti? Just täpselt sedasi mu viimased trepiastmed läbitud sai. 😄 Viis astet läbisin potsatades alla.

Ma olin nii kindel, et emolaks, sest tunne oli küll, et vasak küünarnukk on kildudeks. Oi kuidas ma oigasin oma hunniku otsas, samal aja teadsin, et teistel rongile ju ka kiire. Ega midagi polnud teha, koperadsin autosse. Mihkel pidi mulle veel aia puldiga avama ja endale takso tellima rongijaama.

AGA JÄLLE JAMA, see aed mille alt me öösel roomasime, EI AVANENUD. Mihkel pidi jälle pool joostes ja longates vanaema korterisse minema, teist pulti võtma. RONGINI OLI SIIS JUBA 8MIN.

Tavai saime väravad teise puldiga lahti, LÕPUKS KOJU.

JUUUUUUUDAS KUS ALLES VÕIB ASJU JUHTUDA 😄😄

Mis te arvate kas Kätlin, Mihkel ja Mihkli vigane jalg jõudsid rongile? 🤭😜