NIMI

Esimene asi, mis võiks sul peas tiirelda mu blogi avades ja Instagrami kontot sirvides, "kus kurat ma sellise nime olen saanud?", "Kas mu ema miskit lihtsamat ei saanud panna, raske hääldada, lugeda, meelde jätta jne?"

Siinkohal tunnen, et viisakas oleks viisakas olla ja tänada, et mu nimele tähelepanu jagate. Ta on sellega harjunud ja võtaks veelgi, kui lubate. :D Ma olen meeletult tänulik, et mu nimi on ebatavaline. Mis sest, et enamuse oma elust õpetan uustulnukatele täht-tähe haaval hääldamist. Sellegi poolest kniks emale, sest isa lihtsalt oli nõus, ilma mõne arvamuseta. Mulle meeldib mõelda, et mitte nimi ei kaunista inimest, vaid inimene nime. Seega mu elueesmärkidest on see nimi välja kanda nii, et mulle peale vaadetes poleks KELLEGIL raske seda enam hääldada ;)

Ja kes iganes kunagi oma lapsele selle nimeks paneb, tähistab see nimi UNIKAALSUST, VÄGE JA AUSUST.

Aga lugu on järgmine...

Isegi, et olen seda lugu lapsepõlves ja ka vanemas eas kuulnud emalt kümneid ja kümneid kordi, siis endiselt olen armsas kihinas, kui ta sõnu lausudes rändab tagasi mu sünni juurde. See on ju minu ja ema esimene ühendus-lapse nimi.

Mäletades ja kirjutades seda lugu nüüd Teile, soovin kanda sinusse edasi, selle hetke energia, püüdes luua sulle pildi, mis juhtus 27 aastat tagasi. Ema meenutab mu sünniga linnulaulu haigla akna taga ning kuuma suve ilma, kus päike oma kõige tugevamate kiirtega läbi akna tuppa pressib, tutvustades end mulle, muidugi . Mäletan kuidas ema rääkis, et tahtis esialgu, mulle nimeks panna Ameelia. See mõte oli ta peas hulk aega. Mida aega edasi siis hakkas see tunduma kuidagi liiga õrn variant, minusuguse loco jaoks :D Aga siiski kena nimi, kuid selles puudub müsteeriumlikkus ja vägi. Nimi oli lihtsalt järgmine teiste seast. Temas võib olla terake unikaalsust aga annab rohkem äkki seksapiilset energiat "amelema" - sellise tähenduse vähemalt ta tollel ajal sai.😁 Ja no aususe tähis lihtsalt enam ei lähe selle eelneva arutlusega ühte. Kokkuvõtvalt, tekkisid puhtast õhust vastuväited sellele nimele ja nimi oligi mahakantud.

Mõned päevad, enne mu sündi, olevat ema tavapärases kääksuvas kiiktoolis raamatut lehitsenud. Meil pole õrna aimu, mis raamat see oli. Kuna aasta oli siis 1997, siis oletan seal pidi olema miskit antiikset/vana. Kõlab juba piisavalt müsteeriumlikult ja salapäraselt. Mingil põhjusel selline köide talle näpu vahele jäi ja lastes kergelt lehed sõrmede vahelt libiseda, ilma suurt tähelepanu andmata raamatu sisule, kui tiksus sekund kella ja peatus pilk nimel...Liiserin. Just ainult see nimi andis kerge piduri ja silmad salvestasid tähed. Muid hetki ema ei mäleta, kes tegelane Liiserin selles raamatus oli. Oleme isegi püüdnud seda raamtut leida, et kas ma võiksin sarnaneda salajase raamatus oleva karakteriga või mis lugu too üldse kandis - mis sisu oli. Äkki see annaks ka minule uue tähenduse. Või siis loongi oma raamatu, olles see salapärane karakter 1997. aasta raamatust.

Kuid nüüd kujutage ette, et kuna ma sündisin päevi hiljem, siis ilma üles kirjutamata suutis ema seda nime mäletada. Nii kirjalikult, kui häälduselt. Ehtne märk, et tüdruk kes pressiti ilmavalgele, pidigi selle nime saama. Ta ei jõudnud seda nime minu isaga arutada, sellest andis ta teada kui nimetähed sünnitunnistusel juba olid. :D

Tean vaid nii palju, et kuna mu isa on 100% vene rahvusest, siis jumal tänatud mu nimeks ei saanud Lušja 😅

Kuid kokkuvõtvalt, iga nimi on temale iseloomulik. Kirjeldades sinu omapärasust ning ainulaadsust ja isegi kui su nimi kordub , siis hoia meeles, et mitte nimi ei kaunista inimest, vaid inimene nime. Julge oma loomusel lennelda, vabasta end hallist, ela enda moodi ja Sa oledki andnud oma nimele tiivad, et olla Tal eriline.

Selline lugu Minu nimest, kirjuta mulle ka enda lugu. (“Kontakti” valiku all saad seda teha)

Loodan, et viisin su rändama. :)

Aitäh tähelepanu eest! :D